Ühekõne

     Ma tunnistan, et pätsasin selle idee ühe vana naise blogist, aga kuna see mul peas üha edasi keerles, siis sellest lahti saamiseks ma lihtsalt pidin midagi…

   Esmalt ma läksin võõrsõnu guugeldama, sest koolitarkus: dialoog = kahekõne ei andnud mulle küllalt närimisainet. Kusagilt oli meelde jäänud (mul on kohutavalt halb mälu), et eesliide „dia-„ ei tähenda nii ühemõtteliselt "kahe-", vaid ka midagi nagu "vahe-" [verevahetus algas mingi sellise sõnaga, diafragma on vahelihas jne]

Mis ilus kujund, muide, võrrelda verevahatust ja kahekõnet! Ma annan sulle oma elumahla ja sina mulle oma ja edasi läheme mõlemad tükkmaad rikkamana ja elujõulisemana. Aga jäägu muinasutud J, tagasi faktide ja terminite juurde.

   Leidsin, et artikkel ’dialoog’ on Vikipeediast suisa kahel korral ära kustutatud. (pidi ikka põhjust olema!). Mis seal ikka, otsisin siis mingit aseainet.

     Ma tean, et ma olen järgnevas üksjagu meelevaldne, aga esiteks on paljudel aladel kombeks analooge otsida, et paremini selgitada – näiteks elektri teemadel õpetajad kasutavad veetorustiku analoogi ja üldse on õpetajate meelest igasugu analoogia hea, kui see asja veidigi paremini mõista aitab. Me joonistame graafikuid ja diagramme asjadest, mida palja silmaga kunagi näha ei ole jne.

  Ja teiseks, ma ei saa midagi parata, mulle kohutavalt meeldib sõnadega mängida. Lapsest saati see viga küljes.

    Sain teada, et diabeet pole suhkruhaigus, vaid suhkruhaigus on suhkruhaigus ja diabeet on hoopis liigkusesus, kuse liigne eristumine. Ma pole Vikit kunagi väga usaldusväärseks pidanud tema valimatute võimaluste tõttu igal suvalisel soovijal artikkel sisestada, aga täiesti võimalik, et see sissekanne on igati korrektne. Oma viga, et arstiks ei õppinud, praegu oleks ladina keel suus.

    Siis jõudsin diabooli kaudu veel optilise sihikuni ja seegi pole päris teemast mööda -  nii teineteise täiskusemist kui teineteise pihta (täpselt sihitud) tulistamist tuleb vestluste käigus ikka ette. Kaevasin edasi.

   Dialüüs - "Dialüüs on meetod, mis seisneb selles, et lahusest on poolläbilaskva membraani abil võimalik eraldada suhteliselt väiksema molekulmassiga ühendid (madalmolekulaarsed ühendid), mis seda läbivad, suhteliselt suurema molekulmassiga ühendeist (kõrgmolekulaarsed ühendid), mis membraani ei läbi."

See on juba päris huvitav:  Me astume vestlusse, kus teine pillab kõiksugu suuremaid ja väiksemaid pärleid, aga meil on (ma ei teagi, kas enesekaitse relvana nimme kaasa võetud või oma võimetena paratamatult antud) membraan, mis osa neist laseb läbi ja osa jätab sõelale. Kohe kangastus mulle ka kujund intelligentsetest ja vähemintelligentsetest inimestest - selle järgi, millega nad protsessi käigus edasi tegeleda tahavad. Osadele pakuvad huvi need väiksemad, madalmolekulaarsed terakesed, mis läbi membraani kuhugi allapoole liiguvad; seedimiseks parajad sellised. Teistele meeldib keskenduda suurema molekulmassiga, kõrgmolekulaarsetele ühenditele, mis membraanile pidama jäävad, kusagile sinna pea või vähemasti südame kanti. Läbi peab kord needki seedima, aga esmalt tuleb nad ettevaatlikult katki hammustada ja SEE on tunduvalt põnevam protsess kui looma kombel kugistada J

    Selle kõige üle juurdlemisel tekkis mul mõte, et nii nagu mitmete muude sõnade ees on „dia" tähendus "läbi", "vastu", „topelt“ või „rohkem kui teised“, isegi "täiesti" kui mõttele voli anda, siis kas ta seal dialoogi eeski nii kangesti „kahe" ja „koos“ üldse tähendab? Liiga omavoliline? On. Aga selline mulje tekkis. Ma olen ka näiteks väljendi „Käsi peseb kätt“ puhul alati tundnud, et see pole päris 50-50 mõiste, nagu esimese hooga paistab. Tegelikult on siiski üks neist pesija ja teine pestav. Kasulik võib mõlemale olla, võrdne vaevalt.

   Kas me dialoogi astudes tahame, et see oleks kahekõne? Või kas see on suhtlemisel ilmtingimata vajalik? Kas kergem on suhelda teineteisele vastu liikudes või kõrvuti samas suunas liikudes?

   Kas kirjanik peab dialoogi või monoloogi? Otseselt ta ju dialoogi pidada ei saa – lugeja loeb vaikselt, kuni raamat läbi. Üsna monoloogi moodi. Samas on enamik kirjutajaid kirjutanud ikkagi lugejatele, paljuke neid Vesipruule ikka trükki pääseb. Ja väga paljude kirjanike osaks saab lugeja tänu. Kuigi tagasiside piirdub vahel vaid paari arvustusega, kuigi vahel ei kohtu kirjanik ühegi oma lugejaga, kuigi vahel on enamus lugejaid hoopis teisest riigist ja rahvusest ja vahel on autor juba ammugi surnud… aga ometi on selles mingi suhe…

   Mulle tundub, et nii mõnigi kord, kui on segadus majas, miks nii või miks naa, on kasulik võõrsõnadest loobuda ja katsuda omale eesti keeles asju lahti mõtestada. Mõnikord. Ma ei ole võõrsõnade vastu. Aga mul on hea meel, et sõna „suhe“ pole veel mingi uue terminiga asendunud.

   Ja ma ei tahtnud dialoogi tähtsust ähmastada. Ma isegi vajan seda ja igatsen vahel suisa meeleheitlikult. Aga see pole suhte selgroog. Üks lüli vaid. Pigem on dialoogi tekke eelduseks, et juba on mingi suhe.

Aga rohkem ei targuta, sest suhte teemal olen ma nõrk.