laupäev, 7. mai 2011

Край (2010)

1945. aasta sügis. Kaugesse Siberi külla nimega Krai asub elama rindemees Ignat. Igati tubli võitleja, ordenid rinnas ja puha, ainult sõjas kõvasti põrutada saanud. Ja külaelanikud on 99% asumisele saadetud rahvavaenlased. Paras anarhia. Mingid ühised tööd nagu on, aga põhimõtteliselt võiks igaüks soovi korral ka vilistades ja kõrge kaarega..., sest kõigil on sõjahaavad alles värsked, hingeelu sassis ja Nõukogude võimu kehastab koha peal ainult üks inimene, selgi vaid vasak käsi alles...

Üksjagu juba kiita saanud film. Mitmeid pentsikuid ja huvitaqvaid momente oli, aga spoilerdada ei taha. Jutustus segastest aegadest ja inimestest. Stahhanovlikust vene hingest ja kehast. (Nats tüütu see „vees ei põle, tules ei upu“ geroism, kuigi ammu pole analoogset näinud, aga ju ei saa neljakümnendatest ilma selleta filmi teha.) Näpuotsaga harilikku vene huumorit. Sigimismänge, nagu ikka siis, kui naisi on rohkem kui mehi. Ilmselgelt ka satiiri toonase ühiskonna korra pihta, aga mitte väga lõikavalt.
Kohati tekkis tunne, nagu oleks Siberiaadist miskit malli võtta püütud. Kui seal oli Igavene Taat, siis siin oli sarnasteks läbivateks sümboliteks karu, elav surnu ja tegelane F, kes ükskord tuleb ja siis...
Masinate duelli on varemgi nähtud, aga mitte sellises vormis ja koguses. Rong oli samuti sümbol!
Aga kaasa elama pani. Dekoratsioonide ja miljöö poolest üsna tip-top, kuigi enamus puhvaikasid olid stuudiolikult puhtad, aga aitab norimisest.
Eesti saab korraks mainitud. Eesti juurtega näitleja teeb kaasa. (Rollidest kedagi eraldi esile ei tõstakski, ükski ei jooksnud lati alt läbi.) Mõtlema jäin, et kas Aleksandr Baširovil mõni positiivne roll ka kunagi olnud on. Peaks tuulama...
Ja lõpetus meeldis mulle! Šedööver just pole, aga igati vaadatav!

7,5/10

1 kommentaar:

  1. Tuletasid mulle praegu meelde, et ootab mulgi see vaatamist.

    VastaKustuta