reede, 8. aprill 2011

Stone (2010)

De Niro ja Norton jälle koos. Jovovich pealekauba…
Teadsin filmist vaid niipalju ette, et üks mees on vanglas ja naine püüab ta vabanemisele igati kaasa aidata, aga mis edasi, kuidas kujuneb, polnud aimugi.
Üldiselt olen ma enamuse IMDb  kommentaaridega nõus, ainult selle vahega, et mina olen tõepoolest üks selliseid tüüpe, kes head mängu naudib ja selle nimel tihti lahja sisu andeks annab. Tihti, aga mitte alati.
 Kui ma pärast püüdsin mõelda, miks see film tehtud oli, millist uba püüti vaatajale ulatada, siis ei torganud minu pähe küll mitte kui midagi. Ok, Hollywood ei eksisteeri selleks, et kui kusagil stuudios avastatakse mingi uus, senitundmatu elutõde, siis selle teatavaks tegemiseks rahvale tehakse film ja kõik huilgavad kiidulaulu, ega vist ka selleks, et vanu häid, aga ununemakippuvaid elutõdesid meelde tuletada. Hollywood tegeleb meelelahutusega ja filme tehakse raha teenimiseks. Ja kui filmis on mitu suurt nime, siis piisava hulga vaatajate kinnotulek on samahästi kui garanteeritud. Kas meelelahtustööstus vaataja meelt ka lahutas, see sõltub loomulikult vaatajast, mitte enam meelelahutustööstusest, eks ju? Mis on parajalt rahva petmine, aga kelle peale sa kaebad? Filmitegijal on õigus filme teha, näitlejatel on õigus rolle vastu võtta, turul on omad seadused jne.
 Selline olukord meenutab mulle sellist väljamõeldud situatsiooni, kus riigis on valitsus ja valitsuse liikmete nimed on ka teada, aga kes on peaminister, kes siseminister, kes justiitsminister, seda ei avalikustata. Ja kui siis mingi jama juhtub, siis teatatakse, et siseminister ei saa olukorda kommenteerida, kuna siis tuleks avalikuks, kes valitsuse liikmetest siseminister on. J Jabur, aga enam-vähem selline seis silme ette kerkib. Sest sarnaseid filme on viimasel paaril-kolmel aastal ikka üpris mitmeid tulnud, kus peale nimede muud ei olegi.

  Muidu oli tips-tops mängu (De Niro polegi nii maha kulunud, kui vahepeal tundus) ja üsna tihedat dialoogi ja kogu see aeg ma püüdsin välja mõtelda, et kuhu see asi päris lõpuks välja jõuab, pinge nagu tasakesi ikka kasvas ka, et kas tulevad mingid fotod-videod ja läheb lausa veriseks kätte, aga ei. Automakk asendati porikärbsega. Või oli see herilane…
 Üks mõnus moment filmis oli Jacki naine Madylyn. Joob ja suitsetab, ropendab ja mängib kaarte, aga püüab näida õigem, ausam ja usklikum kui kõik teised. Vähe sellest, filmi lõpupoole püütakse ka filmitegijate poolt näidata, et ta seda oligi („Kuidas sa küll nii kaua vastu pidasid…?“)  Wtf ???
Kas stsenarist on mingi eneseteostuse agoonias usufanaatikute liider või rahastas filmi mingi ultraradikaalne ususekt või milles seal üldse tõde näha püüti… no jäi ikka ähmaseks.
(Point võiks ju selle loo puhul olla, et kui sul on armastus, tuled igasugu pasast välja ja kui pole, siis käid alla, ole nii heas seisus kui tahes, aga need korduvad loengud patususest jms, need olid kuidagi parastavad ja sellise tooniga ei õpeta kedagi...)
7,5/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar