Tegijate luule

BETTI ALVER

Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.
Kuskil teisal on hiiglasuur laine või loom
ta vaid varitseb tagasituleku hetke.

Nõnda pageb siit kirg, nõnda haihtub siit sapp,
jättes mullale pleekima mannetu larvi.
Meie igatsev aimus on ainult etapp,
millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi.

Seal, kus maha jääb keerlev planeetide lend,
algab ajede vald keset aegade hangi.
Aga küsiva inimlapse legend
toob need voogajad jällegi maa peale vangi.

Kui ent kustub me ilm, nii et aegade paost
neil ei tarvitseks iialgi tagasi tulla,
siis nad loitvate kätega vormides kaost
loovad uuesti meid, uue mõtte ja mulla.
- - -


MALLE PÄRN


Mu jalad kõnnivad lumel
nad jätavad jäljed sinna
maa valge on, taevas ent tume,
ma enam ei tea, kuhu minna

Ükskõik kuhu vaatan, vaid lumi
kõik paigad on korraga kauged
mu ainuke päästja on uni
oo lootust, mis veel pole raugend.
- - -

Tuul on tugev, mina väeti,
miks mind nõnda üksi jäeti?
Miks ei leia kuskil varju,
miks ma tuultega ei harju?
- - -


VIRVE OSILA




Kui elad kestvalt väikluses ja vales
ning kuuled aina mõnamist ja laitust,
siis mõtled kellegi nii heaks, nii lähedale,
et lausa hoomad olematut paitust..

See kujutelm sind omamoodi aitab,
ent jäädes täitumatuks, mõneti ka rusub
ja kui siis tõesti keegi pead sul paitab,
sa ehmud soojusest, sa TUNNED, kuid EI USU!
- - -