Kanarbik laulab hingemaa laulu,
hüüab ürdike südame poole:
usu Loojasse looduse kaudu,
heida heintele mured ja hooled!
Pajuurbade vatist paksust,
all piibelehtede lopsakust
leiad edasimineku jaksu
ja hingehaavale lohutust.
Pilgust pisar las pudub mättale,
silmad siruta kuuselatva,
juuri jootes ei satu hätta me,
hiide hoides ei pruugi karta!
- - -
Tahaks ümber kaela panna
käed ja tasa laulda kõrva
tühja kätt kui julgeks anda,
teadmata, kas oskan õrnalt
ümber käia südamega
Tahaks kõike ära anda,
mis on head veel jäänud alles,
et ta korragi võiks tunda,
olgu või ükskõikne olles,
mitte jäädes igatsema
et kas armastada keegi
kunagi mind üldse suudab
võimalik võib olla seegi,
kui mind Tema ükskord muudab,
seniks püüan hoida sooja
Pai kui põsele võiks teha,
uskudes, et pole valet,
halba kui ei suudaks näha,
pööramata ära palet
palun aita, Looja!
Imesid ei sünni tihti,
suuri juhtub veelgi vähem
jättes lihtsalt ukse lahti,
tuleb ta, või soojus läheb?
Tõeline ei lähe iial..
Alati jääb sõnu väheks,
siirust, hellust, usku puudu,
teaks ma, kuhu, järgi läheks,
kohe praegu teele suunduks
ometi pean jääma siia...
- - - - -
Kas minu kõrval sa seista tihkad,
kui pimedas, kaskede vahel
kleepuv-jahedat pihutab vihma
või lagedal lajatab rahet?
Kas minu juures sa olla tahad,
kui argipäevade rodus
vaheldust poetab vaid kole ja paha
ja tige on kogu aeg kodus?
Oled sa minuga, suvi kui kaob
ja märkad õnne ka hämaras?
Tahan siis olemas olla su jaoks,
sinu olemasolu eest tänada!
- - - - -
Oi sappi, tõrva, mõrumandlit,
mürgikatel uhab keeda,
sõrmed kratsva vihakandlit,
petan, varastan ja reedan!
Endale see vaen ei paku
mitte mingit hingerahu,
sellest üha hoogu satun,
torman ringi huultevahul!
Tigedus mu ükskord tapab,
kärvan iseenda raevu,
pime vägivalt mu matab
kättemaksu külma kaevu..
- - - - - - - - - - - - - - - - -
Sa oled minu lill
ja mina olen kevad
su kohal kummargil
su õied avanevad..
Ma olen sinu maa
ja sina oled vesi
kui kanne korjan ma
su pilgupiisakesi
Sa oled minu hing
mis kripeldab ja kisub
kui tahan hoida sind
veel veidi, õige pisut
Ma olen sinu mees
mu naine oled sa
mu tulevik, mu tee
mis eal ei otsa saa!
- - -
Porisse tallasin pakutud armu,
tahtmata olla paha
ümberringi on hallus ja karmus
elada enam ei taha
Pole lille, on tuuline sügis
pole päikest ja naeru ei ole
kuis küll patt meie vahele trügis
napist heast saanud ääretu kole..
- - -
See oli vist ime
ja veidi ebanormaalne,
et me kohtusime,
ma mõtlen veel siiamaale...
Et õide puhkesid,
no JU ma siis soojendasin!
Nii uskusin uhkesti
ja mõistuse tuulde lasin.
Olin ise kui lummas,
rangluuni ehk jagus pikkust
ega aimanud kummast
meist teise õnnetus rippus
Vahel tahtsin küll kainust,
teha plaane paar ridagi...
Taas joobunuks sain su'st
ega küsinud midagi.
Põles suvi kui põhust
ja saabus rampjalgne sügis,
õied haihtusid õhust,
sahk varsi maamulda nügis.
Kui tuimana lahkusid,
ma kusagil imet ei näinud.
Ehk isegi jahmusin,
kui alla ma olin käinud...
- - -
Lootus ütles, looda ikka,
hea on loota, vea teed jättes
mina lootsin käsi pikkas,
kuid ei saanud lootust kätte
Lootusetus tuli ligi,
ütles, jäta, mis sa sitta..
Viskasin ta nattipidi
eemale ja lootsin ikka
- - -
Pihlakas ootab
hõõguvaks veiniks saamist
Oo, milline surm!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar