Mulla juurde tuli külamees ja kurtis:
"Milline kuri naaber mul on! Laenasin temalt kuu aja eest raha ja lubasin, et maksan kohemaid tagasi, kui saagi müüdud saan ja veel kasudega kauba peale. Tema aga ei malda sugugi oodata, aina käib ja kägistab, maksa, mis sa oled võlgu, kuigi ma ei kavatse kuhugi kaduda ega kõrvale hoida, enam ei anna ööd ega päevad rahu. Juba võimatu on elada. Kas selline on siis naaber ja vend? Milline õelus!!"
Mulla kuulas ta ära ja sõnas:
"Jah, sul on õigus!"
Läks pisut aega ja tuli eelmise naaber talle kurtma:
"Oo, auväärt mulla, sa vaata vaid, millise naabriga mind on õnnistatud! Laenasin talle lahkesti raha, lubas teine peatselt tagasi maksta, aga ei tule raha kuskilt. Aina lubab ja lubab. Aga et minu raha on kaotsis ja mul teda juba ammu vaja, see teda ei huvita. Kust sellised omakasu ja hoolimatuse jüngrid küll tulevad?!"
Mulla kuulas teda ja ütles:
"Jah. Sul on õigus"
Kui mees läinud oli, tuli mulla naine ja küsis:
"Mida sa, mulla, nüüd õige siis teed? Tuli üks mees ja kaebas ning sa ütlesid, et tal on õigus. Siis tuli teine tema peale kaebama, rääkis vastupidist juttu ja sa ütled, et temal on õigus! Mis õigusemõistmine see siis nüüd on? Niimoodi ei saa ju olla?!
Mulla vaatas talle silma ja lausus:
"Jah, sul on õigus.."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar