Neljakümnendate algus. Kaks noormeest veedavad oma viimast kuud enne armeesse minekut. Võtavad napsi, töötavad koos bowlinguklubis, sebivad tüdrukuid ja teevad muud pulli. Filmi põhiteemaks ongi mõlema poisi suhe oma neiuga, mõlemal ta pisut komplitseeritud, ning rindeteema on nagu taustaks, andes endast pidevalt ja kuidagi nukralt märku.
Ma ei ole eriline romansside armastaja, aga nii noori Sean Penni ja Nicholase Cage’i ei saanud kuidagi vaatamata jätta. Hoolimata üsna tüüpilisest sisust suudeti asi kuidagi nii teha, et magama jääma ei kippunud. Usutav oli ka, halba näitelmist ei näinud.
Aga natuke liiga patriootlik ja tüüpiline oli. Et armeesse minek on ikka maru loomulik ja muidugi olen ma valmis ja siis kui japsid on ära tapetud, tulen tervelt tagasi ja siis veel see õilis tüdruku au kaitseks väljaastumine ühe peeategelase poolt – selline tublide 17-19-aastaste portree, kellest ühel klaveritunnidki vastumeelsusele vaatamata läbi tehtud. Ainult mõned pisivead. Inimesed meie keskelt, noh. Ja siis veel need korduvad lapsepõlve sulpsamised, ikka, et mida me tegime ja kus käisime ja mis lapsena oli kombeks ja mida me läbi elasime. Ameerika perekonnaväärtused...
Võib vaadata, aga et kunagi aastate pärast veel masinasse pistaks, ei usu.
6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar