Sellest filmist on mul raske rääkida. Juba seetõttu, et ma tunnen ennast liiga mannetu vennikesena, et sellisest kultuurfilmist kirjutada.
See on tõsine dokk, see on tükike meie kultuuri, see on film tuntud inimesest ja seda tema eluajal, mitte takkajärgi, nagu Eestis enamsti kipub kombeks olema. Filmi tegijatel on vedanud – ma usun, et paljud annaksid väga palju, et selliseid kaadreid oma filmi saada. Midagi vapustavat seal otseselt ei ole – kes veidigi klantskaane alla on kiiganud, teab kõiki neid tahke isegi. Aga film on aus ja kurb. Kohe mitmes mõttes kurb. Ja mitmes mõttes aus. Aga jäägu meditsiiniharidusega sotsioloogide ja psühholoogi haridusega demograafide jahuda, milline on Eesti meeste tervis ja miks ta selline on ja kas siin midagi ära teha ka saaks ja mitu Eestit meil on. Ennekõike on see siiski portree ühest näitlejast, kild meie kõigi ajalugu ja seal on sekka ikka päris palju helgeid hetki ka. Tegelikult.
Kui see teile ette satub, siis kindlasti ärge jätke vaatamata üksnes stampmõttest „Ah, jälle üks Eesti film“.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar