reede, 3. juuni 2011

Stenografistlik õlakehitus

 ... ehk ei oskagi kuidagi hinnata.

Whatever Works (2009)
Nagu Woody Allen  ikka. Ei ütleks, et oluliselt teistmoodi (keegi kuskil ütles). Kohati nagu Eliza ja Higginsi lugu, kohati Woody enda lugu (isegi väline sarnasus oli silmatorkav). Eriline mölakas püüdis see Boris olla 
   Aga muidu nagu ikka –mitme inimese lugu- abiellumised, seks, lahutamised, tarkuseterad. Õigus on hoopis neil, kes ütlevad, et Woody väntab aina üht ja sama filmi. 
- - - - 

True Grit (2010) 
Ma ei laidagi nii väga. Pole eriline westerni vaataja, enamasti on nad igavad ja ei oska seepärast objektiivne olla, aga see idiootlik-pohhuistlik meeleolu seal filmis oli omapärane, kui seninähtutega võrrelda. Ehkki jah – Coenitelt oleks midagi rabavamat oodanud.

 - - - - -
Barney’s Version (2010)
  Film ühest elupõletajast, kes otsis armastust. Draama, ütleb IMDb. Esimene tund jäi mulje, et nad on jälle oma žanrimääratlusega puusse pannud, nagu tihti juhtub, sest film oli ikka päris tugevate komöödiasugemetega. Kohati meenutas Sideways’i ja mitte ainult peaosalise poolest. Aga teine pool andis juba korraliku draama mõõdu välja. Ainult et... millegi erilisega ta teistest esile (minu jaoks) ei tõusnud. Tõsi, peale Paul Giamatti sinna rolli kedagi teist ette ei kujutaks, aga kas just lausa Oscari kandidaat?
    Minnie Driver, Rosamund Pike, Dustin Hoffmann (väga kihvti tüüpi tegi) ja kes kõik veel, aga ikkagi lihtsalt üks järjekordne omataoliste seas. Kaasa tundma pani, aga mällu see film ei sööbi.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar