Loogikavigu ja tehnilise usutavuse kallal norimist leiaks. Päris palju kohe, aga jäägu see, võtame kui fiktsiooni.
16-aastane tüdruk on treenitud tippkilleriks ja algab kes-keda duell, kassi-hiire mäng, kättemaks jne. Alguses suhteliselt kaasahaarav. Mitte ülemäära tempokas, kus relvad rohkem räägiks kui relvade omanikud, aga siis üsna ruttu tõmmati hoog hoopis alla ja hakati vaatajale naha vahele pugema, püüdes näidata, et ei ole lihtsalt tapamasin, oma inimlike külgedega nunnu tüdruk on. Vaadake, on ju!? No oli jah. Aga selleks polnud neid venivaid vahestseene keskele nii palju vaja, sest kohe algusest hoiti asi balansis (see muinasjutu raamat, „tahan muusikat“ jpm.) Ja see mõte, mis kusagilt kommentaarist läbi käis, et filmi üks ideeliine on näidata teismelise küpseks saamist, vaat selleks oli film natuke liiga lühike. Siis oleks Aliase-laadset seriaali vaja olnud, seal ka isa ja tütre, agentuuri ja projekti teema jne. Ühesõnaga lõpp oli üdini ootuspärane ja KUI ma sellest filmist kunagi midagi meenutan, siis ainult seda, et Blanchettile paha tädi roll oli antud. Kuigi häid näitlejaid oli veel ja lavastaja pole ka tundmatu, aga erilist elamust ei saanud, midagi originaalset ei näinud, ootamatu pöördega ei üllatatud, nii et...
Taustamuusika pani mõtlema. Kas tõesti oli keegi selle valimisega tegelenud? Võtnud ühe loo, siis teise ja ikka pole see küllalt hea, kuni lõpuks leidis need parimad? Tulemus oli hüplik, nagu kogu filmi kulg ja selle käsikiri. (Üks naine, kes u 55-l minutil laulis, ei pidanud viisigi. Ma arvasin, et Hispaanias selliseid ei ole... :P)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar