laupäev, 28. detsember 2013

Karikakramäng 2 (2013)



     Kogumik kolmest lühifilmist, nagu esimenegi „Karikakramäng”. (võib-olla oli  toona ka neli, oma häbiks ma ei mäletagi enam täpselt). Aga võrrelda neid kaht pole vaja. Nagu leib ja sai on mõlemad jahutooted, ent ometi…
    Esimene lugu räägib neljast noorest inimesest, keskendudes neist kahele. Pisike intrigeeriv moment oli sisse kootud, aga oma lühiduses ja mitte kuhugi jõudmises jättis mind külmaks. Ma pole selle kraami sihtgrupp ja kogu moos. Sama oli ka filmiga „Kõik muusikud on kaabakad”, mis ei olnud iseenesest halb, aga lihtsalt ei puudutanud mind kusagilt otsast.

    Teine lühifilm „Foto” on konkurentsitult parim. Ja mitte üksnes seepärast, et Kukumägi jälle kaasa teeb.
    Näidatakse ratastoolis meest, kelle eest täisealine tütar hoolitseb. Isa on paras toriseja ja tänitaja ning seeläbi pole kerge kummalgi. Lisaks tuleb mängu üks väike poiss, tema ema, üks sobivas vanuses vallalisi daame passiv härra jms. Kuidagi ehe, südamlik, kurb ja natuke ka  mõtlemapanev. Ei jäänud üheülbaliseks ega kerglaseks. Kukumägi sobis vingatsi rolli nagu valatult!
Kolmas osa „Hõbepulm” tõi lagedale trobikonna omapäraseid tüüpe, aga tervikut see issanda loomaaed kokku ei sidunud. Stoori oli oma olemuselt „torm veeklaasis” ja mingit elamust mulle ei pakkunud. Dialoog oli kohati mage ja asja ülesehitus hüplik. Tõsi – lõpukaader oli vaimukas.


   Ei panegi mingit hinnet. Kolm erinevad filmi, pole võimalik midagi välja rehkendada. „Harju keskmine” võib ehk öelda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar